Söögivahetunnis sööklast tulles valitses A korpuse 3. korrusel tavatu vaikus ja rahu. Ei olnud näha ega kuulda kulli- ega pimesikumängijaid. "Kummaline," suutsin veel mõelda, kui klassiuksest sisenedes nägin üht sõbralikku ringi padjanurgas arutlemas selle üle, kas libahundid on olemas ja kus nad elavad? Kas Loch Nessi koletis elab ka tänasel päeval? Arutelu oli hoogne. Ringi keskel lebas aga raamat, mis selle vahva arutelu põhjustas. Ühes käes jäätis ja põrandal vaimutoit - imeline kooslus!
Päikeselises hommikuringis sünnipäevakringlit söömas.
Kes siis meie seltskonnast endale kõige pikemad linad välja kelgutas? Pannidega sõitjate seas liuglesid kõige kaugemale Lisette ja Otto, pepulaudadega aga Kertu ja Britu. Rõõmsalt tuhisesid mäest alla aga kõik.
Huvitav, kust need külalised kõik meie kooli sünnipäevale tulid? Aa, et sina tulid Kakumäe metsast ja sina Tarkuse laanest ja sina.... Hea, et kohale jõudsite. "Üles, üles, unimütsid" saatel marssisime läbi koolimaja, et jõuda aulasse, et armsale koolile palju õnne öelda. Natuke edevust ja enesenäitamist, natuke nutikuse proovilepanemist, natuke teiste tegemiste üle rõõmustamist - kõik see mahtus sünnipäeva eelpeole. PALJU ÕNNE RaM Koolile ja meile kõigile! 
Kas teile meeldib arvutada? Aga meile? Mõnele meeldib kohe väga, teisele mitte eriti. Aga kui tulemused muudkui paranevad, kui näed, et muutud iga päevaga kiiremaks ja täpsemaks... siis ikka meeldib küll. Vähemalt selleks hetkeks, kui taaskord ennast ületanud oled. Arvutiekraan väreleb ja uued ja uued tehted tahavad lahendamist. Mõtelda on mõnus! 
Kes oleks võinud arvata, et üks teisipäev võib alata lilleliselt? Aga just nii meie tänane päev algas. Poisid tulid pikas rivis klassi käed selja taga. Nagu võluväel ilmusid välja kaunid lilled. Meile, tüdrukutele! Aitäh! 
Reedeses käelise tunnis lõpetas üks osa klassist oma unistuste pereautot, teist osa aga õpetas Kristian ruumilist tuba voltima/lõikama. Kristian oli väga hea õpetaja- kõik said kiiresti aru, mida ja kuidas tegema peab. Meie väike õpetaja oli tunni lõpuks päris väsinud. Järelikult tegi tööd südamega. 
Juuksed veest tilkumas jõudsime teisipäeval ujumistunnist klassi ja mõned meie hulgast muutusid hiirteks, lõvideks, madudeks. Mis toimus? See selgus inglise keele tunnis. Nimelt oli õpetaja Pille rühm ette valmistanud väikse etenduse "Lõvi ja hiired" ja kutsus õpetaja Kairi rühma lapsed kooliteatrisse. Inglise keel kõlas selgelt ja kaunilt. Loomakostüümides näitlejaid oli lõbus vaadata ja hea kuulata. Kõik olid väga tublid! 
Hommikul tõotas tulla imeline suusailm. Aga võta näpust, õue minnes selgus, et põhjatuul ulub ja tuiskab. Oma stardijärjekorda oodates pidime tublisti võimlema, et käed-jalad ikka soojad oleksid. Mõnel olid liblikad kõhus, mõni oli mures, kas ikka õige raja üles leiab, kes kartis, et äkki kukub ja saab haiget. Rajal olid hirm ja tuul kaduma läinud. Sihkat- sahkat, ja juba see finišikoridor paistiski. Koolimajas tagasi olles olid näod rõõmsad ja põsed punased. Tore oli, saime hakkama! 