Söögivahetunnis sööklast tulles valitses A korpuse 3. korrusel tavatu vaikus ja rahu. Ei olnud näha ega kuulda kulli- ega pimesikumängijaid. "Kummaline," suutsin veel mõelda, kui klassiuksest sisenedes nägin üht sõbralikku ringi padjanurgas arutlemas selle üle, kas libahundid on olemas ja kus nad elavad? Kas Loch Nessi koletis elab ka tänasel päeval? Arutelu oli hoogne. Ringi keskel lebas aga raamat, mis selle vahva arutelu põhjustas. Ühes käes jäätis ja põrandal vaimutoit - imeline kooslus!
Päikeselises hommikuringis sünnipäevakringlit söömas.
Kes siis meie seltskonnast endale kõige pikemad linad välja kelgutas? Pannidega sõitjate seas liuglesid kõige kaugemale Lisette ja Otto, pepulaudadega aga Kertu ja Britu. Rõõmsalt tuhisesid mäest alla aga kõik.
Huvitav, kust need külalised kõik meie kooli sünnipäevale tulid? Aa, et sina tulid Kakumäe metsast ja sina Tarkuse laanest ja sina.... Hea, et kohale jõudsite. "Üles, üles, unimütsid" saatel marssisime läbi koolimaja, et jõuda aulasse, et armsale koolile palju õnne öelda. Natuke edevust ja enesenäitamist, natuke nutikuse proovilepanemist, natuke teiste tegemiste üle rõõmustamist - kõik see mahtus sünnipäeva eelpeole. PALJU ÕNNE RaM Koolile ja meile kõigile! 
Kas teile meeldib arvutada? Aga meile? Mõnele meeldib kohe väga, teisele mitte eriti. Aga kui tulemused muudkui paranevad, kui näed, et muutud iga päevaga kiiremaks ja täpsemaks... siis ikka meeldib küll. Vähemalt selleks hetkeks, kui taaskord ennast ületanud oled. Arvutiekraan väreleb ja uued ja uued tehted tahavad lahendamist. Mõtelda on mõnus! 
Kes oleks võinud arvata, et üks teisipäev võib alata lilleliselt? Aga just nii meie tänane päev algas. Poisid tulid pikas rivis klassi käed selja taga. Nagu võluväel ilmusid välja kaunid lilled. Meile, tüdrukutele! Aitäh! 