MIKS, KUIDAS, KAS?

Kas teie teate miks Tõmmu päeval lennata ei tohi või kuidas koer jooksma õppis? Meie saime peale eesti keele tundi teada. Kel huvi, lugegu...

KUIDAS KOER JOOKSMA ÕPPIS
Vanasti ei osanud jahikoer joosta ja seetõttu ei saanud nad ühtegi looma kätte, püüa, kuidas tahad. Ühel päeval läks peremees jälle koeraga metsa jahile, kuid koer ei saanud endiselt ühtegi looma kätte. Siis tuli peremehele mõte. Ta sidus enda külge kondi ja kõndis koera ees, kuni koer lõpuks jooksma hakkas. Ja sellest ajast peale koer jooksebki.
Kristian ja Helena

MIKS MESILANE SUMISEB
Ühel kenal päeval üks väike mesilasperekond tegid oma hommikust jalutuskäiku. Nad jõudsid koju ja hakkasid oma toimetusi tegema. Isa hoolitses väikeste mesilaste eest, ema tegi süüa ja suuremad mesilased läksid kooli, mille nimi oli Mesilaskool ja neile õpetati, kuidas mett teha. Pärast kooli tuli puhkus nii lastel, emal ja isal. Tuli lõunane jalutuskäik ja terve pere läks jalutama, aga juhtus ime, keegi ei märganud mesilaspere.Nad vehkisid käsi, karjusid, aga midagi ei juhtunud. Neil oli ju viipekeel, nõelata nad ei tahtnud. Kuid siis juhtus ime, kõige väiksem mesilane hakkas järsku sumisema.Kõik inimesed, loomad ja putukad hüppasid teel eest. Sellet ajast mesilased sumisevadki.
Jannu ja Paula

KUIDAS KOER KONDINI JÕUDIS
Ühel ilusal suvepäeval mängis väike koer Muki aias. Järsku väsis Muki ära. Siis tuli talle pähe mõte, et võiks midagi närida. See võiks olla näiteks kont. Aga Mukil ju seda polnud. Muki mõtles, et kui mul konti pole, siis lähen ja otsin. Muki läkski ja otsis. Muki hakkas juba lootust kaotama, sest oli juba terve päeva otsinud kuusikust, rannast ja linnast. Lõpuks vajus Muki täitsa ära. Muki nägi unes, et kont oli pilve peal. Selle jubeduse peale ärkas Muki üles ning hakkaski pilve peale hüppama. Aga ta ei suutnud ju ühegi pilve peale hüpata. Järsku möödus väike linnuke Muki eest ja Muki üritas linnule peale hüpata. Linnuke ütles säutsudes:" Oled sa peast segi, et minusuguse nõrgukese peale hüppad?" Muki lausus, et ta tahab ainult seda konti, mis asub pilve peal. Lind ültes: "Sa kaeva see lihtsalt oma jalge alt välja."
Meriel ja Victoria

MESILANE ALBERT
Ükskord sündis väike beebimesilane, kelle ema pani talle nimeks Albert. Aegapidi kasvas Albert suureks töömesilaseks, kellele väga oma töö meeldis. Ühel päeval tulid Alberti ema ja isa tema juurde ja ütlesid, et ta on juba nii suur, et peab kodust lahkuma ja endale ise tööd otsima. Albert vihastas väga ja lahkus öösel nii, et ema ja isa ei teadnud. Albert rändas ööd ja päevad. Ühel varahommikul jõudis Egiptimaale. Ta leidis endale täpselt paraja töö ja jäi sellega väga rahule. Nii jõudsid mesilased ka Egiptimaale.
Kati ja Ken

MIKS JÄNESEL ON PIKAD KÕRVAD
Olid kord kaks sõpra Mikk ja Peeter. Ühel päeval läksid nad aasale ja leidsid sealt jänese. Nad said ta hõlpsasti kätte ja viisid oma koju. Ukse ees tekkis neil tüli, kes näitab jänest emale. Mikk tõmbas kõrvadest, Peeter käppadest. Jänes karjus "äää" ja võitles end vabaks. Sellest ajast on jänestel pikad kõrvad.
Otto jaBritu

MIKS SEBRA ON TRIIBULINE
Kunagi olid sebrad valged. Ühel päeval tulid jahimehed ja sebra pistis jooksu, jõudis linna ja kukkus just värvitud ülekäigurajale pikali ja värvus triibuliseks. Ühel päeval muutusid kõik sebrad triibuliseks, kuna ka nemad põgenesid linna ja hüppasid ülekäigurajale. Ja sellised ongi nüüd sebrad.
Patrik ja Annamari

MIKS REBASE SABAOTS VALGE ON
Rebane on ilus punane. Tal on kohev saba. Ta ehitab endale kodu orgu. Ta sööb jäneseliha, konni, hiiri, roomajaid ja linde. Ta on kaval ja osav. Teda võib leida soodes ja rabades. Rebane võib olla saagiks ka huntidele. Ühel päeval saatus rebane kunstniku tuppa ja ta kukkus valgesse värvipotti. Seepärast läkskita sabaots valgeks.
Mattias ja Lisette

GEPARDI OMA LIHA
Elas kord gepard. Ta oli kiire ja aktiivne, eriti lihaga. Ükskord nägi gepard kitse.Gepard vaatas suurte silmadega kitse poole. Gepard hiilis põõsastes ja karga kitse otsa, aga kits jõudis plehku panna. Gepard jooksis nii kiiresti kui suutis, aga järele ei jõudnud. Gepard minestas ja kukkus pikali. Gepard ärkas üles ja nägi pea ees liha. Ta oli õnnelik kargas püsti ja viskas liha suhu. Gepard arvas, et kellelgi jäi liha üle ja tõi talle.
Maria ja Max

MIKS TÕMMU PÄEVAL LENNATA EI TOHI
Ühel ilusal päeval üks pisike öökullipoeg mõtles, et miks ta päeval lennata ei tohi. Öökulli nimi oli Tõmmu. Tõmmu küsis seda emalt. Ema ütles: "Sest sina oled ju öökull, mitte päevakull."
Elisabeth ja Marten

KARU TALVEUNI
Karuisand oli talviti väga unine, ei suutnud isegi meepurki lahti teha. Ükskord,kui jälle talv lähenema hakkas, tulid kõik teised karud kokku ja küsisid karuisandalt, et miks ta talveund ei maga. Karuisand vastas, et see ei ole ju loomulik. "KARU TALVEUNI;" naeris karuisand. Teised karud aga nõudsid, et karuisand magaks ka talveund. Siis ütles Karuisand, et ta on nõus teiste karudega koos talveund magama. Ja sellest ajast saadik magavadki kõik karud talveund.
Uku ja Maria

Kuidas me Kakerdaja rabas toimetasime

Kõige olulisem loodusklassi minekul on, et buss ikka meie kollase koolimaja ette jõuaks. Jõudis! Siis bussi ja teele! Bussis saime Silja käest teada, miks rabal seesugune naljakas nimi on. Selgus, et raba on saanud oma nime ühe linnu järgi, kes vees toimetab imepärase kergusega, maismaal aga vaarub ja kakerdab. See lind on kaur. Tuletasime meelde kõik soo ja raba põhilised taimed, saime teada, miks puud seal na kiduravõitu on, miks rabavesi janu ei kustuta, miks rabas midagi ei lagune ja veel palju muud. Mari õpetas meile, kuidas rabataimedest nööre punuda, püüdsime mängida lehepilli. Tagasi tulles sündis aga midagi väga ilusat. Ottol tuli mõte, et mis me ikka niisama tammume, hakkame aga telefoni mängima. No ja mitte neid väikseid vidinaid, mis meil kõigil taskutes on, vaid seda väga vana mängu, mida kõik meie emad-isad armastanud on. Ja see juba oli midagi! Eks me õppisime ka seda, et matkajuhti peab alati oma kõrvadega kuulama. Need olid väärt õppetunnid! Järgmise korrani siis!

Sulps!

Kas vette võib juba minna? Jaa. Jeee! Sulps! Õpetaja, vaata!

Koolipäevade hommikud

Kolmanda klassi hommikud algavad meil sel aastal enne kukke ja koitu. Vihmasel hommikul, kui õues on veel veidi hämar, võib seda tõesti uskuma jäädagi. Klass on vaikne. Igaüks toimetab peaaegu kuuldamatult- kes paneb mängunurgas puslet kokku, kes arutab maailma asju tahvli juures, kes keerab kalendris lehekülgi, kes libistab sõrmi klaveriklahvidel... Kui aga klassiuksest sisse astuda ilusa päikesepaistelise ilmaga on pilt sootuks teine. Küll on hea, et on igasuguseid hommikuid!