Ehk mäletate veel 9. oktoobrit ja imelist sügisilma, mil Aegviidu looduskeskuses kokku saime. Loomade jäljed ja nahad ning seened- mõned tundsime ära, mõned mitte. Targemaks saime aga kindlasti. Ja siis matkarajale, kus meie hea matkajuht nii mõndagi, mida meie silm tavaliseks pidas, põnevaks suutis rääkida. Proovisime ka, mis tunne on rabas kõndida täielikus vaikuses. Meile hakkas see nii meeldima, et palusime luba mängu jätkata. Ja nii me siis kõndisime hanereas ja nõnda tasa, et rabahääli oli kuulda. Tiir raba peal tehtud, kogunesime piknikuplatsile ja lasime heal- paremal kõhtusid hellitada. Meie seas oli ka sünnipäevalaps: Vincu ema Anne-Mari, kes imeväel tordi välja võlus. Me olime keeletud. Sünnipäevalaul kõlas vägevalt ja tort maitses hea. Mis sa hing veel tahta oskad? 
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Meenutus Aegviidu-radadelt
Ehk mäletate veel 9. oktoobrit ja imelist sügisilma, mil Aegviidu looduskeskuses kokku saime. Loomade jäljed ja nahad ning seened- mõned tundsime ära, mõned mitte. Targemaks saime aga kindlasti. Ja siis matkarajale, kus meie hea matkajuht nii mõndagi, mida meie silm tavaliseks pidas, põnevaks suutis rääkida. Proovisime ka, mis tunne on rabas kõndida täielikus vaikuses. Meile hakkas see nii meeldima, et palusime luba mängu jätkata. Ja nii me siis kõndisime hanereas ja nõnda tasa, et rabahääli oli kuulda. Tiir raba peal tehtud, kogunesime piknikuplatsile ja lasime heal- paremal kõhtusid hellitada. Meie seas oli ka sünnipäevalaps: Vincu ema Anne-Mari, kes imeväel tordi välja võlus. Me olime keeletud. Sünnipäevalaul kõlas vägevalt ja tort maitses hea. Mis sa hing veel tahta oskad?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
ma ei käind seal
VastaKustuta