Reede, 19. märts, meie kooli sünnipäev, jõudiski kätte. Hommikul olid Maria, Kertu, Kelly ja Lisette veidi ärevuses. Miks? Noh, nemad olid need väiksed preilid, kes pidid suurte koolivendade kukil sünnipäevaküünlad süütama. Me hoidsime neile pöialt! Täpselt 8.30 kogunesime kogu kooliperega aulas, mis oli magusat saialõhna täis. Lõputu kringlilaud. No ja meie pidime sellele kringlilauale kõige lähemal seisma. Katsu sa vastu panna! Ja siis sisenesid aulasse 10 pikka poissi 10 väikest plikat kukil. Meie üllatus oli suur, kui silmasime tüdrukute hulgas ka Elisabethi. Selgus, et üks paralleelklassi tüdrukutest oli kartma hakanud ja Elisabeth asendas teda. Küünalde säras laulsime sünnipäevalaulu, laususime koolile kauneid soove ja juba oligi aeg koos isuäratava kringliga klassi poole astuda. Kringel maitses hästi! Järgmise pooleteise tunni jooksul joonistasime Annamarile sünnipäevakaarte ja mängisime Kuldvillakut kommide peale. Ja jälle oli aeg liikuda aula poole. Seekord pidime kohad sisse võtma laval. See oli omamoodi üllatav, meeldiv, aga ka veidi raske. Pidulik aktus oli mõeldud kooli omanike ning nende õpetajate tänamiseks, kes olid koolis algusaastatest alates töötanud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid meie kõhud märku andma, et aeg on midagi põske pista. Ühe koha peal istuda oli ka kangesti raske. Vahepeal oligi võimalik näha, kuidas üks või teine kohta vahetas, mõni pikutas, mõni kippus sõbraga lobisema. Päästvad sõnad, et kohtume võimlas suupistete laudade juures, olid justkui kevadvaheaja alguse märgiks. Võimla sissepääsu juures tervitas meid kooli juhtkond. Püüdsime olla väärikad ja viisakalt kätelda ja õnne soovida. Kui võileib ampsatud ja punast morssi peale rüübatud ja kooli juhtkonda sünnipäeva puhul õnnitletud, siis see vaheaeg algaski. Nii palju kui kärjes mett ja rosinaid kringli sees - palju õnne, armas kool!
Kommentaare ei ole:
Uute kommentaaride lisamine on keelatud