Mõned päevad tagasi pidasime kõik kirjanikuametit. Nimelt püüdsime jätkata lugu onu Heinost. Ja ime juhtus, keegi ei hüüdnudki, et mina ei oska või ei tea. Kõik hakkasid usinasti paberi peale kauneid ja põnevaid sõnu kribama. Meeleolu oli töine. Täna siis saabus see päev, kui jutud ette kandsime. Onu Heino toimetas juttudes erinevat moodi: näiteks läks ta suusatama või jalutama, võttis endale põrsa ja kasvatas suureks, meisterdas lumemme ja -onni, aitas üht nutvat poissi või kiisut, sai endale talveriided, pidas piknikku, armus, kastis lilli ja eksles džunglid ja tegi veel palju muud. Ettekandmiste vahel pani Max tähele, et teispool akent liigub üks neljajalgne tegelane. Rebane, kes muu. Imetlesime natuke ka teda ja nägime päris oma silmaga, et jah, rebaste kasukas muutub tõesti talvel heledamaks. Noh ja siis heliseski koolikell ja meil oli aeg asjad kotti pakkida. 
neljapäev, 28. jaanuar 2010
Jutud onu Heinost
Mõned päevad tagasi pidasime kõik kirjanikuametit. Nimelt püüdsime jätkata lugu onu Heinost. Ja ime juhtus, keegi ei hüüdnudki, et mina ei oska või ei tea. Kõik hakkasid usinasti paberi peale kauneid ja põnevaid sõnu kribama. Meeleolu oli töine. Täna siis saabus see päev, kui jutud ette kandsime. Onu Heino toimetas juttudes erinevat moodi: näiteks läks ta suusatama või jalutama, võttis endale põrsa ja kasvatas suureks, meisterdas lumemme ja -onni, aitas üht nutvat poissi või kiisut, sai endale talveriided, pidas piknikku, armus, kastis lilli ja eksles džunglid ja tegi veel palju muud. Ettekandmiste vahel pani Max tähele, et teispool akent liigub üks neljajalgne tegelane. Rebane, kes muu. Imetlesime natuke ka teda ja nägime päris oma silmaga, et jah, rebaste kasukas muutub tõesti talvel heledamaks. Noh ja siis heliseski koolikell ja meil oli aeg asjad kotti pakkida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar