Jutud onu Heinost

Mõned päevad tagasi pidasime kõik kirjanikuametit. Nimelt püüdsime jätkata lugu onu Heinost. Ja ime juhtus, keegi ei hüüdnudki, et mina ei oska või ei tea. Kõik hakkasid usinasti paberi peale kauneid ja põnevaid sõnu kribama. Meeleolu oli töine. Täna siis saabus see päev, kui jutud ette kandsime. Onu Heino toimetas juttudes erinevat moodi: näiteks läks ta suusatama või jalutama, võttis endale põrsa ja kasvatas suureks, meisterdas lumemme ja -onni, aitas üht nutvat poissi või kiisut, sai endale talveriided, pidas piknikku, armus, kastis lilli ja eksles džunglid ja tegi veel palju muud. Ettekandmiste vahel pani Max tähele, et teispool akent liigub üks neljajalgne tegelane. Rebane, kes muu. Imetlesime natuke ka teda ja nägime päris oma silmaga, et jah, rebaste kasukas muutub tõesti talvel heledamaks. Noh ja siis heliseski koolikell ja meil oli aeg asjad kotti pakkida.

Esimene keskuste päev

Täna saime siis lõpuks teada, mis see keskuste päev täpselt on. Algas kõik loosimisega: kes, kuhu keskusesse esimesena läheb. See valmis, tuletasime tähtsad asjad meelde ja siis algas kõik. Asusime usinasti ülesandeid lahendama. Looduse keskuses õppisime tundma koduaeda söögipoolist otsima tulnud linde ja püüdsime ära arvata, missugused loomad lumele jälgi on jätnud. Matemaatikas aitasime oravatel meenutada, mis nädalapäeval suusavõistlused toimuvad ja kui pikad nende distantsid ka on. Lugemise keskuses saime teada, kuidas valmis hernetont Ernestiine. Käelise tegevuse keskuses meisterdasime härmas oksa. Peale iga keskuse töö lõpetamist pistsime aga ühe hää ja magusa kommi põske. Mis nii viga õppida! Meil oli täna palju õpetajaid: Otto, Paula, Lisette, Rolandi, Jani, Marteni emad ja Kristiani isa. Nendeta ei oleks me täna küll nii libedalt ja hästi hakkama saanud. Parimaid õpetajaid annab otsida!

Rühmades jutustamise tund

Täna jutustasime rühmades muinasjuttu "Kaksteist kuud". Olime kodus päris hästi valmistunud, kuid rühmas, teistega koos, tundus asi hetkeks päris keeruline. Loomulikult ületasime kõik raskused. Kaks rühma esitasid loo ka kogu klassi ees. Hea oli näha, kuidas klassikaaslased esinedes üksteist aitasid! Hea on selliste tegelastega ühes klassis õppida.

Meie vaprad pardikesed

Laupäev algas kahele üks cõhhi plikale meie kooli basseinis. Nimelt toimus "Kõik meie pardikeste" 2. etapp. Maria Kristina võistles endast vanemate pardikestega krooli ja selili 25 m distantsidel. Ja oli väga tubli! Elisabeth võistles samadel aladel, aga endavanuste pardikeste seas. Kroolis võitis Elisabeth 5. koha, selili distantsil ei olnud talle võrdset ehk 1. koht, mis seal salata. Jääme uusi vahvaid sulpsatusi ootama! Elisabeth 1. koha karikat vastu võtmas! Braavo!

Elisabeth ja Maria Kristina tulemusi ootamas.

Maria Kristina võistlushetkel.

Maria Kristina oma starti ootamas.

KUIDAS 100 AASTAT TAGASI MÄNGITI?

Selgus, et 100 aastat tagasi mängisid laulu-tantsumänge laste asemel hoopis suured inimesed. "Riia linnas", "Üks peremees võttis naise", vaeste ja rikaste mäng ja tondimäng - kõik oli täiskasvanute meelelahutus. Ja nüüd, aastal 2010, oleme jõudnud nii kaugele, et neid samu mänge mängime meie, 7- aastased tegelased. Mitte küll igapäevaselt, aga Vabaõhumuuseumisse, oma headele naabritele külla minnes küll. Võib- olla võtame mõne mängu ette ka vahetunnis. Eks näe! Ühe asja õppisime mängides küll ära: ringis liikumine, nii et ring ikka ringi kujuga oleks, sai selgeks.

Kogunemine lavalaudadel

Tänane hommik algas veidi ärevalt - meid ootasid lavalauad. Kogunemisel, nii paljude koolikaaslaste ees. Laval oma etteastet oodates käis peast läbi igasuguseid mõtteid ja tundeid. Pärast oli hea.

Marten - kõhus oli õõnes tunne.
Maria - nii palju rahvast.
Annamari - pelgasin.
Max- kartsin, et etendus jääb pooleli.
Paula - miks ma esimene pean olema?
Mattias- alguses oli hirm, kui etendus läbi, oleksin veel teha tahtnud.
Kati- hirm oli suure publiku ees, kui oma luuletuse ära lugesin, oli kõik hästi.
Uku - luuletuse ajal nii kartsin.
Elisabeth - alguses pabistasin.
Patrik - eesriide alt välja tulles oli täitsa jups.
Britt - täiega hirm, mõtlesin, et mul läheb luuletus sassi. Lõpus oli väga hea tunne.
Ken - polnud mingit tunnet.
Kelly - kartsin.
Roland - kõhe oli, kartsin, et kukun trepist alla.
Kertu - muretsesin publiku rohkuse pärast.
Lisette - põnev oli eesriide taga olla.
Otto- muretsesin enda ja teiste pärast.
Jan- mõnus ja tavaline tunne.
Vincent- kõhe, millal see etendus juba peale hakkab, tahan juba ära teha.
Victoria - piilusin eesriide vahelt.
Kristian - pabistasin, kui eesriide tagant välja tulin, siis jeesus kui palju rahvast!

Meil tuli etendus hästi välja. Publik vaatas vaikselt ja huviga. Ia tegelased tulid pärast veel ütlema, et meil oli vägev etendus. Jääme järgmist ootama!

Lumine kolmapäev

Rõõmus, kurb, vallatu, tõsine, uhke, lustlik, kuri, hea - meie lumememmed tulid täna välja just nende tujudega. Lumememmede valgetest kuutest oli tükike ka meie sõrmeotstel, sest näputrükki teistmoodi ikka ei tee küll. Vahva oli!

Kohevad lumehanged ümber maja ja meie vaatame neid vaid läbi kooliakna. Ei lähe mitte! Nii võtsimegi täna kätte ja läksime eesti keele tunni ajal õue. Mõtlesime küll, et ainult lumesõda mängima. Aga võta näpust! Kõigepealt jagunesime hoopis rühmadesse ja pidime lumemöllus tähestikku harjutama ja seda rühmaga hüpates esitama. Oli tükk tööd, aga naljakas ikka ka. Kui tähestik korratud, siis see lumesõda algas. Poisid mõtlesid algul, et lumesõda mängivad vaid nemad, aga tüdrukud ei lasknud neil sellest kaua unistada. Plikadevägi lähenes ja nii meie kaks leeri ühisesse mängu lülitusidki. Vahepeal pidime ikka kõnelema natuke sellest, et kuidas seda palli teiste poole lennutada, et haiget ei saaks. Üsna ruttu õppisime selle ka ära. Klassis lumesõda meenutades, ütlesid kõik, et neil oli väga tore. Plikad õppisid väikest lumepalli mitte kartma ja poisid seda, kuidas daamidega mängida. Selgus üks vahva seik, et mõned tüdrukud olid lumesõja käigus poiste leeri üle läinud, ka vastupidist oli juhtunud.

Esimene koolipäev 2010. aastal

Esimene koolipäev peale pikka puhkust algas vahvalt. Rääkimist oli nii palju, et tundidest jäi väheks. Pidime mõned jutud homsesse jätma, sest vaja oli natuke nuputada ja arvutada ja rühmas mõtelda ja jäätist süüa. Jäätisest ei ütle ära keegi - jäätist limpsisid nii suured kui väikesed.

Marten, Annamari ja Maria sõnaketti nuputamas.

Max, Paula ja Mattias sama ülesande kallal pusimas.

Maria Kristina, Uku ja Kati keelt väänamas.

Patrik, Britu ja Elisabeth emakeelega mängimas.

Ken ja Roland päid murdmas.

Victoria ja Kristian sügavalt mõtlemas.

Jan Markus, Otto Karl ja Lisette hasartselt mõttemänge mängimas.

Nüüd püüdke ka teie moodustada sõnakett nii, et iga kord muudate sõnas vaid ühte tähte.

Sõnad on KELK ja SALM. Tähelepanu, valmis olla, läks...